Natuke taustast

Peale keskkooli lõppu, aastal 2006, sattusin läbi juhuste kokkulangemise õppima Tallinna Ülikooli Reklaam ja imagoloogia eriala. Laiapõhjaline ja silmaringi avardav ainevalik õpetas mõistma ühiskonda ja indiviidi, saama aru erinevatest kultuuridest, tegi selgeks turunduse põhitõed erinevatest nurkadest ja veel palju-palju muud, mis kõik on olnud minu edasise karjääri üheks alustalaks. Eriala ainuke nõrkus, ja seda puhtalt minu silme läbi, oli vaid puudulik praktiline pool. Rääkimata olematust hands on reklaami tegemisest, ei olnud minu ajal ka praktikutest lektoreid (võibolla mõni üksik). See oli ka põhjus, miks juba teisel õppeaastal läksin reklaamiagentuuri Imagine copywriteriks ning kolmandal õppeaastal koolitee pooleli jätsin.

Minu jaoks on lihtsalt asjade päriselt loomine ja läbi praktika õppimine palju kaasahaaravam ja suurem väljakutse, mis pani mind otsustama kooli kahjuks. Ja ma ei ole seni pidanud oma otsuses pettuma.

Tagasi kooli

Kümme aastat hiljem, aastal 2016, seadsin sammud taas Tallinna Ülikooli poole. Sel korral aga juba teises rollis – õppejõuna, andmas ainet “Reklaami meistriklass”.

Põhjus, miks otsustasin sellise väljakutse vastu võtta oli see, mis mind ennast koolist ära viis – soov rääkida ausalt ja avatult seda, mida mina olen agentuuris töötades õppinud. Lisaks panin suure rõhu praktiliste tööriistade jagamisele, mida igapäevaselt ise kasutan. Olgu selleks networking, ideede genereerimine, esitluste tegemine või midagi neljandat.

Loengud ehitasin üles topeltloenguna, mis tähendab, et 1,5 tundi jagasin teoreetilisi teadmisi ja järgnevad 1,5 tundi lahendasime praktilisi ülesandeid. Et mitte üksnes “oma tõde” kuulutada, kaasasin Imaginest Helen Rooneti ja Saku Õlletehasest tolleaegse tootejuhi Anett Kutti, kes mõnes loengus külalisesinejana oma teadmisi jagasid.

Pean tunnistama, et väljakutset vastu võttes alahindasin ma tugevalt loengute ettevalmistamisele kuluvat aega ning energiat. Need kolm ja pool kuud õpetamist ja loengute ettevalmistamist võtsid ikka korralikult aega. Aga tagantjärele vaadates olen rõõmus, et selle nii põhjalikult ette võtsin, sest loengud said kvaliteetsed ja sisukad. Eks muidugi jäi siin-seal väikseid näpukaid sisse, kuid võttes ka õpilastega viimases loengus semestrit kokku, sain kõvasti kiidusõnu.

Sel aastal uuesti

Käesoleval aastal loenguid planeerima asudes otsustasin, et ei lase endal lihtsama vastupanu teed minna ning eelmise aasta ettevalmistusel liugu lasta. Otsustasin teha suhteliselt suure muudatuse, et pakkuda tudengitele veelgi rohkem praktikute tagasisidet. Selleks kutsusin viite loengusse erinevaid eksperte, kes räägiksid turundusest oma silme läbi.

  • Helen Roonet, strateegia – Imagine tegevjuht
  • Helina Reinfelt, klient ja briifing – Saku Õlletehase Baltikumi tootejuht
  • Joonas Saks, networking ja müümine –  ettevõtja, koolitaja, Rännaku ja Synctuition eestvedaja
  • Alvar Jaakson, loovus  – Utopia asutaja ja loovjuht
  • Hanno Kindel, sihtgrupp ja insight – Omnicom Media Group Eesti juht

Tagantjärele võin rahulolevalt öelda, et see muudatus oli igati õige. Seda oli näha nii loengus, kus noored säravate silmadega külalisesinejatega dialoogi astusid, kui ka hiljem, kui sain tudengitelt kiitvat tagasisidet inspireerivate loengute eest.

Aga mida mina sellest kõigest saan?

Kui kõik eelnev puudutas minu antavat panust tudengitesse, et viia nendeni midagi uut ja põnevat, siis on õppejõuks olemisel ka teistpidine kasu – kasu mulle. Ja tegelikult on seda poolt isegi rohkem. Laias laastus jaotaksin ma oma kasu kaheks: materiaalne vs intellektuaalne.

Materiaalne kasu

Raha

Muidugi on esimeseks ja kõige käega katsutavamaks kasuks väike rahaline lisasissetuleks. Võrreldes aga vaeva ja aega, mis loengute ettevalmistamiseks kulub, rahasummaga, mis ma töö eest saan, siis on tegu pigem marginaalse kasuga. Aga kasuga siiski.

Kuid, et õppejõuna teenida reaalset elatist, millega igakuiselt ka ära elada, peaksin oma igapäevatöö kõrvale jätma ja loengute mahtu kordades tõstma.

Talendid

Teiseks materiaalseks kasuks on koolis käivad talendid, kelleni on õpperuumides võimalik jõuda juba enne kui nad tööturule sisenevad. Samas taas, kui õpetamise eesmärk oleks vaid talentide leidmine, siis piisaks ka sellest, kui igal poolaastal anda üks inspireeriv loeng, mille lõpus kutsuda huvitatud noored praktikale.

Intellektuaalne kasu

Palju suuremat kasutegurit näen ma aga intellektuaalsel tasandil. Olles õpetaja, tunnen ma igas loengus ja neid planeerides, kuidas ma ise õpin ja arenen.

Õpin iseendalt

Iga loengu ettevalmistamine on oma teadmiste ülevaatamine, nende analüüsimine ning lihtsaks ja arusaadavaks struktureerimine. Tänu sellele olen sattunud mitmel korral heureka momendile, kus taasavastan vanu ja unustatuid teadmisi või hoopis ühendan oma teadmisi täiesti uues võtmes.

Ehk siit minu soovitus – võta vahel aeg maha ja korda üle asjad, mis tunduvad igapäevaselt iseenesest mõistetavad ja mille kasutamine toimub automaatselt. Sa võid taasleida asju, mille oled unustanud või leida põnevaid seoseid, mida varem pole märganud.

Õpin teistelt ekspertidelt

Nagu eespool mainisin, siis käisid minu loengutes erinevad eksperdid jagamas seda, kuidas nemad maailma ja turundust näevad. Olenemata sellest, et me kõik tegeleme samas valdkonnas, on meil kõigil oma nägemus, arusaam ja teadmiste pagas. Saada sellest kõigest osa, on tõeliselt põnev ja inspireeriv.

Õpin tudengitelt

See võib mõnele tunduda uskumatu, kuid igas loengus õpin ma ka oma tudengitelt.

Minu eesmärk on panna tudengid võimalikult palju küsima, et kuulda, milliste nurkade alt on nende küsimused esitatud ja kuidas nemad erinevaid teemasid analüüsivad. See avardab minu arusaama noorte mõttemaailmast. Jah, mina võin ju oma kogemuse põhjal öelda, et “Asju on alati nii tehtud!”, aga kui tudengid ütlevad vastu, et “Jah, nii te teete, aga meile meeldiks hoopis naa!”, siis paneb see mõtlema, et kas ma ikka tean kuidas asju tegema peab.

Mulle väga meeldib üks mõte, mida kuulsin ühes The Cannes Lions International Festival of Creativity ettekandes. Kahjuks ei ole mul aga märkmetes kirjas, kes oli selle mõtte autor.

Igaühel meist peaks olema kaks mentorit. Meist vanem mentor, kes õpetab meid oma teadmiste ning kogemusega ja meist noorem mentor, kes õpetab meid oma teadmatuse ja kogenematusega.

Last but not least

Viimasena tahaksin välja tuua ka panuse tulevikku. Ma tõesti loodan, et õpetamisega saan anda mõnele noorele piisavalt inspiratsiooni ja teadmisi ning temast saab tulevikus maailmatasemel turundaja. Ja kui mõni nendest noortest peaks millalgi võitma näiteks Cannes Lionsil kuldlõvi, siis ma sügavalt loodan, et murdosa sellest auhinnast on võidetud ka tänu minu väiksele panusele tema karjääris.